esteetiline nauding on olemas!

Nüüd see ongi käes. See Talv, millest me oleme unistanud ja millistena mäletame lapsepõlve paksu lumega talvesid. Vau! Puud nagu heegeldatud ja püsti tärgeldatud pitsist. Lumevaip nagu kõige ülepakkuvamas Hollywoodi jõulufilmis. Taevas vahel valge nagu kogu ümbruski. Vahel sinine, mis paneb lumegi sinkjalt kiirgama. Päikeseloojalgul on aga kogu maailm roosa.  Nagu kõige läägemas klišees, aga tegelikult päris! Sümmeetrilised lumehelbed. Pikad jääpurikad. Jääkristallid. Kõik Kogu Kauniduses.

Tahaks seda maitsta, selle sisse sukelduda. Kaunis ümbrus tekitab harmoonilise tunde ka sees. Armastuse ja helge rõõmu tunde ning soovi seda jagades võimendada. Lihtsalt silmailu kogemises võib olla armumise, naudingu ja õnne tunnet!

Ja tegelikult – ratsionaal-faktiliselt - on kõik lihtne: Haa-kaks-oo ja miinus kümme või kakskümmend kraadi külma ilma tuuleta. Lihtne keemia, juhus ja  ime. Nagu ma ükskord tilguti poole kõõritades üritasin mõista, mis see on, mida mulle veeni tilgutatakse ja millele tänu ma ei tunne nälga. Lühidalt oli retseptiks vesi, sool ja suhkur. Nii lihtne, aga aitas elus püsida.

Kuigi ka siin on mul kõvasti arenguruumi, pean ma kiitma fotokunsti põhiolemust, sest tal on õnneks selliseid omadusi, mis võimaldavad lõpptulemusel paista märkimisväärselt sarnane algse objektiga. See pole nimelt mitte alati olnud niiviisi näiteks joonistamistunnis, kujukest meisterdades või keraamikakursustel, mispeale olen vahel lasknud pliiatsikäe longu või käkerdanud savikamaka tagasi palliks.

ei saa ma läbi internetita…

… ja isegi mitte facebookita ja twitterita. kuna aeg-ajalt toimub huvitavaid üritusi ja selle jaoks ma ei taha blogipostitust luua, sest jutt on väga lühike, siis selle jaoks on nüüd twitter. Kui tahad operatiivset infot, siis registreeru joogateemaliste säutsude jälgijaks siin www.twitter.com/meritraju

ja kuna ma ei taha oma sõpru joogateadetega tuimaks pommitada, siis selle jaoks tegin jooga- ja tervisehuviliste jaoks aruteludeks ja infovahetuseks Facebookis kikivarvul jooga grupi  

siit näed lisainfot:
http://www.facebook.com/p.php?i=635523909&k=431Y24523TXD61MBQG5VPVWWPVEC4X&oid=269002538562

ja kui sa veel ei ole Facebookis, siis võid registreeruda siin:
http://www.facebook.com/p.php?i=635523909&k=431Y24523TXD61MBQG5VPVWWPVEC4X&r

nii lähevad teated ainult neile, kel huvi ja maailmas on vähem survestamist ja infomüra nende jaoks, kes seda ei soovi

aitäh!

Yogi mõtteviis ja maailmavaade

Jooga pole religioon ja pole ka trenn. Jooga on elustiil. Et olla tõsimeelne yogi (ehk joogaharrastaja) ei ole vaja töölt ära tulla, viirukit põletada ja päev läbi kreekaeeks keerdunuda mantraid jõmiseda. Jooga on hingamine, füüsilised harjutused, mediteerimine, toitumine ja mõtlemine ning sellest võib alati võtta selle osa, mis tundub sinu eluga just praegu sobivat. Üks joogapõhimõte – vägivallatus (iseenda suhtes) toetab seda.

Püüan lahti kirjutada kaheksa jooga astet, mida võib natuke vaadelda redelina, kuid tegelikult on need nagu lehviku suled. Algajal yogil on need suled lühikesed ja ebakorrapärased, edasijõudnul pikad ja ühtlase pikkusega.

Esimene jooga tase algab peast, õigemini meie suhtumisest ja käitumisest kokkupuutes välisilmaga.

Selleks on viis reeglit, mida nimetatakse YAMAS:

1. ole armastav enese ja teiste suhtes, ära tee enesele, teistele ega keskkonnale liiga, püüa olla andestav, mõistev ja kannatlik.
2. ole sina ise – tule nähtavale oma mõtete, soovide ja tunnetega. Suhtle ja kehtesta end hoolivalt, maskita, ausalt. Ole andestav ja püüa mitte anda hinnanguid – igaüks püüab olla ise parim nii, nagu ta usub, et on õige.
3. ära varasta – kellegi teise asju, intellektuaalomandit, ära kurna meie maakera, sest üleliigne tarbimine ja priiskamine on ka omamoodi meie planeedi tagant varastamine, ja ära varasta teist inimest – oma last või partnerit. Sest ta ei ole sinu, vaid iseenda oma. Kui sa suudad nii mõelda, siis ei tunne ka armukadedust. Mittevarastamine tähendab ka emotsionaalselt ise hakkama saamist, kui kelleltki ei ole vaja laenata tunnustust, julgustust ega lohutust. On tore, kui seda saab, kuid yogi on ise nii tasakaalus, et tal ei ole seda VAJA.
4. kontrolli oma emotsioone, ihasid ja tunge, õpi neid ümber suunama ja püüa olla mõõdukas end väljendades, asju ja elamusi kokku kahmates, toitu ahmides ja suhetes karussellitades.
5. vabane omamisvajadusest – täida oma vajadusi, mitte tahtmisi. Sest ego tahtmistel pole piire: niipea, kui sul on lõpuks olemas ühetoaline korter, tahaks rohkem ruumi, niipea, kui sul on olemas Mac, tahad sa MacBook Airi. Kui sul on uus auto, siis tahad sa ka uusi saapaid ja kindaid ja telefoni ja… kui on käidud Itaalias, tahaks Taisse ja sealt edasi Austraaliasse… Selline jada toob ainult kannatusi. Püüa ära tunda, mida sa tegelikult vajad ja enda ellu seda luua (jah, vahel ka osta).

Järgmine tase on seotud sisemiste reeglitega, mis reguleerivad yogi suhet iseendaga, neid nimetataks NIYAMAS:

1. Puhtus – füüsilise keha hügieen, kuid ka mõtete ja sõnade puhtus ning siirus. Kõik mis me endasse lubame, peaks olema puhas: mahepõllumajanduslikult kasvanud toit, positiivsed helid, head lõhnad, rõõmustavad suhted…
2. Kõigutamatu sisemine tasakaal ja rahutunne – tänulikkus, arusaam, et inimesed ja olukorrad meie elus on meie õpetajad, usaldus maailma vastu, et asjad juhtuvad õiges järjekorras ja õigel ajal, tasakaalukaks jäämise võime nii siis, kui läheb „hästi“, kui ka siis, kui on tunne, et läheb „halvasti“.
3. Otsustavus, järjekindlus ja motivatsioon tegeleda oma valitud joogapraktikaga (teadlik hingamine, igapäevased päikesetervitused, mediteerimine, töökäimine ehk nn karma-jooga või konkreetse mõjuga pikk harjutusteseeria)
4. Mediteerimine, mõtisklemine, intuitsiooni  ja oma sisemise tarkuse arendamine
5. Kirglik pühendumine sellele, mis teoksil, hinge ja südamega oma valitud või hetkel käsiloleva tegevuse juures olemine. Ja kirg elu vastu! Uudishimu inimeste, kohtade ja tegevuste vastu!

Kui nendele mõtlemises toimunud muutustele lisanduvad joogaharjutused (ASANA) ja hingamisharjutused (PRANAYAMA), võib hakata rääkima neljast ülemisest joogatasemest ehk:

1. PRATYAHAR – Tajude ja mõtete sünkroniseerimine
2. DHARANA – Keskendumisvõime
3. DHYANA – Sügav meditatsioon
4. SAMADHI – Valgustumine: rahuldustpakkuv eneseteostust täis elu oma hinge kehastusena, kõige teadmise ja õnnis tunne äratundmine, et meie olemegi jumalad – loojad, hävitajad ja asjade käigushoidjad. Omal moel. Ilma meieta poleks maailm nii täiuslik, kui ta praegu on!

Uusaastalubadus

Minu kui endise elukutselise planeerija jaoks ei ole eemärkide seadmine mitte midagi võõrast. Ja sageli olen ma 31. dets õhtul, nina ja pastakas oma päevikus, ainus, kes teeb oma aasta “bilanssi” ja uue aasta “prognoose”. Ma tegelikult püüan mitte liiga palju rõhku panna just sellele kuupäevale – 1. jaanuarile, nagu siis algaks uus elu. Sest meil on iga päev võimalus alustada uut elu. Ja me peamegi seda tegema iga päev. See siis taustaks. Aga ometi annab 31. dets pikk pime õhtu võimaluse mõtlemiseks. On ka olnud pidustusi, kust imbun vaiksesse kõrvaltuppa mõtisklema ja kirjutama. Ja ka selliseid, kus teised on mind jõuga ärkvel hoidnud, et ma ikka keskööni seltskonnas püsiks.

Mul on hea meel, et sel aastal täitus üks oluline eesmärk üle ootuste – ma ei teadnud veel aasta tagasi, kas hakkan õppima joogaõpetajaks, süvendan end massaažiteadmistesse, valin vabastava tantsu, hingamise või loovteraapiad… Paar kuud hiljem oli selge, et jooga. Veel paar kuud hiljem oli selge, et mu ametikoht koondatakse ja juhuslikult oli mul samal päeval esimene joogatund oma tuttavatele.

Teine oluline eesmärk on poolepeal. Aga selle seadmisega ma ainult proovisin seda külgetõmbeseaduse-värki, sest see ei tundunud reaalne, et see soov täituks. Noh, päriselt ta ei täitunudki, sest ma seda päriselt ei uskunud.

Üks eesmärk oli seotud minu isiksuseomadustega. Selle täitumine sõltus küll ainult minust endast, aga see oli kõige raskem. Ega ma seda eesmärki ka päriselt ei saavutanud, aga olen lähemal kui enne.

Ma mõtlen aeg-ajalt läbi, mis teeks mind õnnelikumaks. Eelmisel aastal ma uskusin, et paremad hambad. Ja selle nimel käisin ma jaanuaris mitu tundi järjest hambaarsti juures. Kuid alles umbes maikuus kuulsin tema suust sõnu, mis minu kõrvus helisesid: näeme siis aasta pärast! Juhhuu! Ma saan süüa salatit! Kuivatatud leiba! Ja naerda suu lahti, nagu mul kombeks! Sind võib õnnelikumaks teha näiteks rohkem head – rohkem aega sõprade jaoks, rohkem aega hobide jaoks, rohkem katsetusi uute retseptidega, rohkem ökotoitu, rohkem loodusesse. Kuid see võib ka olla vähem halba – vähem virisemist, vähem vaidlemist oma elukaaslasega, vähem raha kulutamist. Ja see võib olla millegi muutmine, mis ei tundu õige – teleka asemel iPod jalutuskäigu ajal, heategevus sõpradega lihtsalt koos jõmisemise asemel, või isegi sõpruskonna väljavahetamine, sest sina oled muutunud. Reisimine. Lühidalt millegi tegemine, mis teeb sind õnnelikumaks.

Mul on ajakirjafotodest tehtud oma isiklik plakat, visioon oma unistusest. Sellest, millist elu ma tahan. See ise kokku kleebitud plakat töötab hästi kahel põhjusel: esiteks ta on visuaalne pilt minu eesmärkidest ning teiseks on ta pidevalt muudetav ja täiendatav.

Ja järgmisena mõtlengi, mida peaksin konkreetselt tegema, et asjad hakkaksid minu soovitud suunas muutuma. Tavaliselt on see ju nii, et teeme abstraktse lubaduse, millest on raske kinni pidada. Näiteks naudi rohkem hetke, lase minna, ole kokkuhoidlikum. Üks kõige tüüpilisemaid lubadusi on teha rohkem sporti Nagu ka firmade eesmärkides, on ka oma uusaaastalubadustes kõige suurem oht seada ähmane eesmärk, mida ei saa mõõta. Seega võid võtta eesmärgiks vaadata vähemalt üks hariv film nädalas, teha mingit sporti vähemalt kolm korda nädalas, jättes vahele maksimaalselt ühe päeva. Või siis lubadus, et sul on akna taga lindudele külmal ajal kogu aeg midagi süüa.

Peab arvestama, et paljude jaoks kardinaalsed muudatused ei toimi: kui sa kohe alguses lubad, et iga päev enne tööd teed tund aega jõusaalis jõudu, siis võib juhtuda, et sellest ei tule nädala pärast midagi välja. Selle asemel võid lahkesti endale lubada, et iga päev käid kümme minutit õues jalutamas. Või et sa ei sõida enam liftiga. Ja niimoodi tasapisi, kasvatades võhma ja tahtejõudu ning arendades naudingut liikumisest, võid sa aasta lõpuks kujundada harjumuse käia hommikuti jõusaalis.

Muidugi võib “uut elu” alustada 4. aprillil, 18. juulil või 1. septembril. Aga sama hästi võib seda teha ka 1. jaanuaril. Öeldakse, et inimene üldiselt ei kipu muutuma, kuni selleks ei ole hädavajadust. Ehk valu. Aga me võiksime püüda muutuda ja muuta oma elu ilma negatiivse põhjuseta.

Panin leiva käärima ja läätsed idanema ning harjutan maitsvaid salateid. See on minu selle aasta esimese kuu “lubadus”. Jällegi, ma ei püüdnud täpselt nii, et see kattuks esimese jaanuariga, aga paraku just sel ajal sattusin proovima pükse, mida pole mitu kuud kandnud ja nad olid rohkem ümber kui varem. Seega pean hiliste õhtusöökide asemele leidma midagi kergemat. Sel aastal salatit.

rootsipärane jõulumäng

Palusin oma rootsi sõbrannal meenutada, millised olid need rootsipärase jõulukingimängu reeglid, mida me umbes kuus aastat tagasi Saksamaal mängisime ja mida ma pidasin väga lõbusaks mänguks.

Ma ei mäletanud seda, et igaüks võttis kaasa kolm kingitust ja ka sai kolm – eks see võis olla üks põhjustest, miks see mäng mulle nii hirmsasti meeldis

Rootsi sõbranna vastas kõigepealt mu küsimusele, et tema tegelikult solvus, kui seda mängu nimetati rootsi jõuludeks. Sest tegemist oli kasutatud asjadega. Tegelikult see ka päris nii ei olnud.

Mäng ise käib nii (ja sellel olevat palju variatsioone):

1. igaüks võtab jõulupeole kaasa kolm kingitust: kindla pisikese summa eest ostetud kingituse, ühe isetehtud asja ja midagi, mida ta kodus enam ei vaja (see ei pea olema täiesti uus).
2. vaja läheb täringut.
3. esimeses täringu viskamise voorus võib see, kes kuue saab, ühe pakitud kingituse endale välja valida. Täringut veeretatakse seni, kuni igaühe ees on kolm kingitust.
4. teises voorus võib kuue saaja kellegi teise kingituse võtta ja oma vastu vahetada.
5. nüüd avatakse kõik kingitused. Ja tehakse kolmas täringuvoor. Kes kuue saab, peab midagi ära andma ja seda ka põhjendama, miks just see ese ja just sellele inimesele.
6. ja siis võivad lõpetuseks kõik kõigiga oma kingitusi vahetada. Mina mäletan, et ma sain mingi täiesti kasuliku asja, mis kellelgi teisel oli kodus üle.

Ja mida rohkem rahvast, seda lõbusam mäng!

Leidsin netist õpetuse, kuidas pakkida kingitusi jaapanipäraselt tekstiili:

http://www.env.go.jp/en/focus/attach/060403-5.html

Ilusat jõuluaega!

mis on toidudisain?

Õppisin eelmisel nädalal ära uue sõna – toidudisain - …mitte nagu “food design”, vaid nagu “eating design” – toitumise disainimine. Mõeldes selle all nii toidu kui toidulaua ja kogu keskkonna kujundamist, aga ka toitumisharjumuste kujundamist. 

Kunstiakadeemia aula oli täis huvilisi, kes tahtsid teada, kuidas saab toiduvalmistamisest, laua katmisest ja söögi nautimisest kunst. Kohal oli Marije Vogelzang Hollandist – eating disainer ja raamatu “Eat Love” autor.

Marije ütleb, et toidudisainereid on küll ja küll, aga toiduained iseenesest on juba ideaalse kujuga, seega seal midagi disainida pole. Küll aga on kõvasti disainimist kõige sellega, mis seotud söögi valmistamise ja söömisega. Ta ütleb, et toit toidab lisaks kõhule ka emotsioone ja võib olla seotud väga tugevate mälestustega. Suur osa meie ajust on keskendunud söömisele ja söögiga seotud reaktsioonidele – seega on toit väga emotsionaalne (kunstiteose)materjal. Ta on kindlaks teinud, et inimesed mitte ei eelista maitsvaid asju (mida kõik justkui kinnitavad), vaid ilusaid sööke.

Tema esimene projekt oli “valge”. Ta alustas valgega seotud assotsiatsioonidest ja ei jõudnud mitte pruudikleidini, vaid – golbaalse kodanikuna – valgeni leinavärvina. Hollandi matustel pakutakse tema sõnul juustusaia, kohvi ja kooki. Samas on toidul oluline roll lohutajana ning tugev hoolitsemise, hoolimise ja armastuse märk küljes. Seega vabalt võiks peielaual olla rohkem roogi. Ta valis välja kõik valged toidud ja eksponeeris neid valge linaga kaetud laual.

Kui Marijel paluti katta jõululaud, oli tema esimene reaktsioon selge ei. Ei, sest jõulud on seotud klišeede, reeglite, tüüpdekoratsioonide ja tüüpmenüüga – see, mille pärast enamik meist jõule just armastabki. Toidurevolutsionäärina tundis ta liiga kitsast liikumisruumi ja nõustus projektiga vaid sel juhul, kui talle antakse täiesti vabad käed. Kuna ta on vist ainus toidudisainer maal, siis talle need vabad käed anti – ja tema pani need läbi laudlina. St laudlina servad ei rippunud lauaäärelt alla nagu igas peres, vaid olid kinnitatud lakke. Iga lauasistuja jaoks oli lõigatud linasse pilu ja iga kätepaari jaoks veel kaks auku. Söögiriistade hulgas olid ka käärid, et enesele mõnusamat auku lõigata. Kõikides lauasolijatest oli teistele näha vaid nägu ja käelabad.

Nüüd sellest mis oli taldrikul – kui taldrik just ei koosnenud kahest poolikust taldrikust, siis igal juhul oli sellele pandud vaid üht tüüpi toitu – ühele meloniviilud, teisele singikäärud, ühele kohev lehtsalat, teisele keedukartulid. Mõte oli siis selles, et seda toitu tuli omavahel jagama ja vahetama hakata. Lihtne ja samas nii leidlik idee! Kui hiljem selle projekti kloon tehti ära Jaapanis Marije käe all, siis jaapanlased vaimustusid eriti suurest ribikondireast oma taldrikul – sest nad polnud näinudki pulkadega söömiseks sobilikest tükikestest suuremat lihakärakat.

Üks projekt oli maitse ja heli koostoimest. Iga heli tähendas üht ampsu. Lauale oli joonistatud, mis järjekorras mida süüa. Selle mõte oli, et inimene tunneks nii suus kui kõrvus üheaegselt sensatsiooni ja püsiks elevus, sest kunagiei teadnud, millal on aeg järgmiseks ampsuks.

Kõige liigutavamaks projektiks peab ta Rotterdami ajaloomuuseumi avamisel sõjaaegsete retseptide järgi küpestatud leiva pakkumist (selle juurde käisid ka plakatiteks väljatükitud retseptid ja igale avamisele tulnule jagatud talongid, mille eest leivatüki üldse sai). Alles kohapeal inimeste reaktsioone jälgides mõistis Marije, et piisas vaid ühest suutäiest, kui osal inimestest tulid pisarad silma – nad rändasid mõttes maitse mõjul tagasi ammu läbielatud sõjaaega.

Hollandis olevat lapsi, kes arvavad, et metsal on šampooni lõhn ning et lehmad on lillad (nagu Milka reklaamis), aga piim tuleb tehasest. Ja selliseid, kes ei söö köögivilju. Marije on isegi “toiduteraapiat” teinud teades, et inimesel läheb uue maitsega harjumiseks vaja seitse korda kokkupuudet selle maitsega. Ta pakkus välja, et lastele võiks teha lõbusa ehetemeisterdamise, ainult et materjaliks on kõikvõimalikud köögiviljad ja tööriistadeks hambad. Ürituse lõppedes olid lastel kaelakeed kaelas ja käevõrud randmete ümber, sõrmusedki välja näritud. Ja kõhud vihatud köögivilju rõõmuga täis söödud. Pärast seda polnud porgandi, selleri ja redise söömisega mingeid probleeme.

Põhilised küsimused saalist olid selle kohta, kuidas Marije sellise tegevusega ära elab - küpsetab taignast lõigatud lehti lambipirnidel, valab laua roosat suhkruvaapa täis, müüb Jaapanis maiustusi, mille maiustamiseks pole vaja hambaid ja teeb Liibanonis Beiruti turul kuivatatud leivataignast kausside näituse. Seepeale teatas Marije, et ta ei rääkinud meile oma ärilistest projektidest, mida ta teeb raha pärast. Kunstiprojekte toetavad fondid ja vahel tellitakse temalt spetshinnaga spetsüritus, vahel aga teeb ta asju puhtalt oma lõbuks.

Ja kui ma sealt tulin, mööda ilmetut Gonsiori tänavat (kell oli neli õhtul, ehk siis hakkas hämarduma) Kunstiakadeemiast kodu poole suundusin, tundus mulle (jälle), et kõik on võimalik ja karta ei ole midagi. Koju jõudes ostsin piletid Indiasse.

Ja et oma kehanälga kustutada, tegin ungari guljašš-supi eeskujul peedi-dominantsiga köögiviljasuppi:

• praen ühe väikese hakitud sibula oliivõlis
• lisan pool supilusikatäit köömneid ja praen veidi edasi
• valan pannile (või potti) sibula- köömne segule viis tassitäit vett ja panen ühe köögiviljapuljongi kuubiku sellesse sulama
• lisan neli tükeldatud kartulit
• kolm tükeldatud porgandit
• ja pool suuremat või ühe väikese tükeldatud peedi
• ja hiljem ühe tükeldatud paprika
• vahel lisan ka sojahakkmassi
• tšillit, magusa paprika pulbrit ja sojakastet, pool supilusikatäit oreganopuru – valmis!

Ma sellest pilti ei tee, kuigi ta tuli väga… nägus… punane – kõik koostisosad on sama värvi, ainult et erineva kujuga. Jätkus umbes neljaks portsuks.

Minu supid on kas püreesupid või väga paksud. Et see “supp” poleks nagu ühepajatoit, võid panna rohkem vett (ja rohkem sojakastet siis ka).

Marije Vogelzangi ja tema ürituste, üllitiste ja hullude ideede kohta loe siit:

http://english.proefamsterdam.nl/

http://www.thedesignfiles.net/2008/12/marije-vogelzangs-new-book-eat-love.html

Ja lõpetuseks soovitas erkpunasuine väga kiire jutuga ja muidugi selle kõige juures sale Marije: sööge armastust! EAT LOVE!

 

tervisesõbralik kodu

Mõni aeg tagasi kinnisvaraportaale lehitsedes sain aru, et seda maailma, mida sisustusajakirjades kujutatakse, seal ei ole. See tähendab, et Tallinnas ei ole. Sain aru, et vähe sellest, et mulle enamik toite ei sobi – mulle ei sobi ka suur osa pakutavatest elamispindadest… visuaalselt, materjalide poolest, asukoha poolest, potentsiaalselt lärmakate naabrite pärast, liiga pisikeste akende pärast ja selle pärast, et kodus pole vanni ega avarat vannituba.

Tunnen mitmeid toredaid ja väga häid Eesti ökoehitajaid ja ökoehituskoolitajaid, aga pole saanud neid veel oma koju kutsuda, küll aga olen viimastel aastatel hooga käinud erinevatel ökoehituse koolitustel ja workshoppidel.

Kui teid ka huvitab, siis: 

Tallinnas tuleb 12. dets kell 10.30-13 tervisesõbralike ehitus- ja viimistlusmaterjalide koolitus – Sven Aluste tunneb asja vägaväga hästi ja oskab seda ka suurepäraselt edasi anda. Osalustasu on 222 kr. Registreeru: sven@equilibre.ee  gsm: 56203777  

Teine koolitus on neile, kes armastavad spetsiifiliselt põhumaju. Seda teeb vilunud ökoehitaja ja koolitaja Kermo Jürmann koos “põhu”arhitekt Rene Valneriga (ka vilunud). Nende põhuehituse infoõhtu toimub 15. dets kell 18 SRIKis, Väike-Patarei 5. Maksab 200 kr ja kestab umbes kaks tundi. koolitus@ehituslahendused.ee  tel 56 665 425    ja saad oma osaluse kirja panna ka facebookis http://www.facebook.com/event.php?eid=192660158606  

Ma ise käisin sellistel infopäevadel paar aastat tagasi ja edaspidi olen külastanud päris põhumaju ja neist unistanud ning vahel ka ise käed saviseks saanud. Mmmm!

 

 

 

Elu alates aastast 2012 ehk veevalaja ajastul

Minu jaoks valmistas alati raskusi selgitada peagi algavat veevalaja ajastut, mis on üks põhjendus jooga harrastamiseks.

Esiteks oli mul raske rääkida millestki kui tulevikust, kui ta on juba olevikus olemas, või isegi täpsemalt minu tutvusringkonnas, minu elus ja ümbruskonnas tundub see juba prevaleerivat. Nii on raske selgitada seda kui mingit uut paradigma muutust.

Kuigi me kõik võime ilmselt kinnitada, et meie elu on viimase kümne aastaga muutunud pigem kardinaalselt kui natuke. Nii meie sisemuses kui ka selles osas, mis välja paistab. Näiteks meie kodudesse on juurde tulnud üks tuba – see polnud varem nii, kuid täna on vannituba täiesti arvestatav tuba nii suuruse kui ka atmosfääri poolest. Ma sain kümme aastat tagasi esimese mobiiltelefoni, mis mul Prantsusmaal ära varastati, praegu peab mu mobiilioperaator mind minu üllatuseks heavy useriks. Ma ei teadnud midagi praegu mulle nii kallist ökoehitusest: põhumajadest, kohupiimavärvist, lubikrohvist ega jaapani kivipõrandatest. Ma ei osanud unistadagi paarisentimeetrise läbimõõduga ning internetiühendusega läptopist oma süles mõnusalt voodis istudes. Ega sellest, et mina võin kunagi istuda valgetes riietes teiste ees (ei-ei, mitte pruudina!) vaid joogatunnis.

Kümme aastat tagasi peeti joogaga tegelejaid uhhuuks, kambaks hulludeks, kes teevad nägu, nagu nad otsiksid ja saaksid kontakti teispoolsusega ning kes panevad endale jala kaela taha ja seisavad asja ees teist taga peapeal. Praegu on elementaarne, et spordiklubis on võimalik ka joogatunnist osa võtta, samamoodi nagu seegi, et jalga kaela taha ei pea panema. Ja peetakse normaalseks maksta (kümneid) tuhandeid kroone palverännakute, joogapuhkuste ja eneseteraapia eest.

Me lööme aeg-ajalt kaasa mingites lahedates esialgu absurdsetena tunduvates projektides. Tellime oma asjad internetist ja peame loomulikuks huvi ja võimalust õppida teiste kultuuride kohta. Aga ka formaalselt paljud õpivad midagi – maaturismi, kulinaariat, holistilist teraapiat, vabastavat hingamist, hüpnoteraapiat, sisekujundust, maastikukujundust… – ja need on kõigest mõned minu tuttavad, kõik juba esmase ülikoolihariduse saanud ning kümmekond aastat tööl käinud.

Veevalaja ajastu märksõna on pidev muutus, kohanemine ja õppimine, paindlikkus nii emotsionaalses, mentaalses kui ka füüsilises mõttes. Veevalaja ajastu tähendab, et peame pidevalt valima, otsustama. Ja selleks ei piisa ainult ratsionaalsetest argumentidest ja vasaku ajupoolkera poolt teostatud analüüsist. Selleks peaks kasutama kogu kättesaadavat infot – nii ratsionaalset kui ka intuitiivset. Mulle meeldib saadud järeldust nimetada mitte otsuseks, vaid äratundmiseks ja see tunne on siis õige, kui hing on rahul või hõiskab. Intellektist ainuüksi enam ei piisa, vaja on saada kontakti oma intuitsiooni, emotsioonide ja instinktidega.

Meil on vaja palju rohkem andestamist, armastust ja ühtsust, sest kui kõik kogu aeg muutub, on meil rohkem hirmu, vastuseisu ja ebakindlust. Armastusega on ilmselt seotud ka oma asjade külge klammerdumisest vabanemine ja nende lahkelt teistele loovutamine. Igal laupäeval toob Telliskivi loomelinnaku kirbuturg kokku sadu inimesi, kes heal meelel oma asju müüvad ja neid, kes tänulikult ostavad. Esimene kasutatud riiete pood, kus riietel hea lõhn, on „Moodne kärbez“. Nii tublid – ma eeldan, et – tüdrukud! Vaatan Tallinna kesklinna ja imestan, kui palju võib linnapilt lühikese ajaga muutuda. Kesklinna esimeste korruste suurte akendega äripinnad on renditud kasutatud riiete müüjatele – Pärnu mnt, Liivalaia tn, Narva mnt. Kaks nendest olid minu silmis potentsiaalsed joogastuudio pinnad (aga selleks pole praegu ruumi :) )

Alused, millele oleme rajanud oma identiteedi, kõiguvad. See ei ole enam “firmajuht”, „autoomanik“, „majaomanik“, „noor“ või „eestlane“, see ei ole ainult meie keha, ühiskondliku positsiooni ja varaga seotud, vaid seda tuleb hakata püüdma defineerida läbi oma hinge. Kes ma tegelikult olen – läbi oma erinevate elude?

Kui kalade ajastul oli meie mure füüsiline keha ja sellega seotud hirmsad haigused – lastehalvatus, tuberkuloos, leepra – siis need on kas kadunud või tõmbunud kitsamatesse piirkondadesse. Heaoluriikides, kus lühike eluiga ei ole enam probleem, levivad katkuna uued hädad – depressioon, krooniline väsimus ja stress.

Kui kalade ajastul valitsesid hierarhiad ja masinad, siis veevalaja ajastu märksõnad on teadlikkus, informatsioon, koostöö ja energia. Teadlikkus oma võimetest ja (elu)ülesandest. Oma tunnetest. Informatsioon selles mõttes, et faktid ja ratsionaalsed põhjendused, senised trendid ja analüütilised prognoosid pluss terve hulk intuitiivset „infot“. Koostöö selles mõttes, et vastandina hierarhiale. Mulle meeldivad Uue Maailma Selts ja igasugused mahetoodete veebisaidid, uued asjade tegemise viisid ning väikesed tegijad, kes teevad südamega oma suurt asja. Mul on praegu peas mütsi all hennavärv, milles ostsin Müürivahe tänava esoteerikapoest. Olevat selle aasta saak, väga peen pulber väga kreemise segu jaoks ja selle juurde käib ülipõhjalik veebileht kasutusjuhenditega. Naine, kes seda teeb, on pühendunud – henna oli tema magistritöö sisu. Teda ma usun ja usaldan selle kirgliku pühendumise pärast. Isegi enne, kui ma olen värvi maha pesnud ja tulemusega tutvunud.

Hollywood on teinud veevalaja ajastu saabumise teemal filmi „2012“ mida ma treilereid näinuna pean õudusfilmiks. Tegelikult on väga-väga tore, et see ajastu tuleb ja pühib enese teelt kõik, mis on võlts ja aitab inimestel leida oma keset enese seest, mitte kontorihoonetest, kuupalgast ja oma mõni aasta ülikoolis käimise eest saadud aastatetagusest diplomist. /Ma ei taha kedagi halvustada./ 

Veevalaja ajastul elamise retsept on vist selline:

• Ole tänulik ja andesta.
• Usalda (elu ja teisi ja iseennast).
• Anna vabaks oma sõltuvused ja klammerdumised (asjadesse, inimestesse, kohtadesse, toitudesse, jookidesse, intiimsuhetesse, reeglitesse ja uskumustesse, kuidas asjad peaksid olema). Kõik siin elus on laenuks.
• Mediteeri, et saada kontakti oma intuitsiooniga, valitseda meelt, osata ennast jälgida ja lõõgastuda.
• Uuri välja, kes sa oled, õpi pidevalt juurde ja ela sellist elu, nagu tahad. Kui sa arvad, et seda ei saa, siis mine tagasi teise – usalduse – ja kolmanda punkti juurde – sinu uskumuse juurde, et on midagi, mida ei saa.
• Mõtle vähem ja tunne rohkem.
• Tutvu inimestega ja kuula neid tähelepanelikult.
• Liigu, et hoida oma keha pikalt terve.
• Söö loomulikku toitu ja kasuta loomulikke tooteid – kodu ehitamiseks, sisustamiseks ja puhastamiseks, enese riietamiseks, hammaste, naha ja juuste eest hoolitsemiseks.
• Tantsi, naera ja armasta.

Või mis? Palun kirjuta siia, mida sina arvad!

käima lükkamine ja edasi lükkamine

Vahel on nii, et hakkad suure hurragaa millegagi pihta ja mul on viimasel ajal ka nii, et kõik hakkab kohe mind sel teel toetama ilma et ma isegi sisemiselt tunneksin, et olen valmis nii kiiresti edasi liikuma. Aga siis vahel läheb nii, et see asi, mis hooga käima läks, jääb kuidagi seisma ja vinduma. Oma uue (st jooga)tarkusega ma pole kindel, kas teda tuleb torkida või siis oodatagi õiget aega. nagu üks sõber mulle kirjutas, et see pole ka päris õige, kui Oma Tahet liialt peale sundida. Noh, mul on seda mitme asjaga. Näiteks oma raamatu väljaandmisega.

Alguses, kui kirjastus mu uue raamatu kirjastamisest rasketel aegadel loobus, mõtlesin, et fain, ma kirjastan siis ise. Ja siis kogusin pakkumisi ja otsisin kujundajat ja küljendajat, uurisin, kes mu teksti oleks valmis korrigeerima ning kuidas raamatuid raamatupoodidesse müügile antakse. Tegin Excelisse päris mitme reaga eelarve.

Hakkasin samal ajal kirjutama oma arvutisse blogijuttu “Kuidas kirjastada raamat kümne päevaga”. Esimese kümne päeva jooksul juhtus tõesti palju ja mulle pakuti abi ja toetust isegi kuni raamatu tõlkimiseni välja. Trükikoda oli valmis tegema soodsa hinna, kui valin karedama paberi. Sain pihta raamatupoe hinnavalemile ja… kusagil seal see hoog mul raugema hakkaski. Investeeritav summa tuli ikka üllatavalt suur – 160 000 krooni ja põhiline müük oleks olnud minu enda peal, aga ma ei näinud enesel selleks piisavalt kogemust. Tahtsin seda raamatut müüa võimalikult odava hinnaga, aga see poleks nendel tingimustel hästi enam olnud võimalik. Ja siis mu kujundaja ütles, et tal nagu ei ole aega ja siis nagu ei tule vaimu jne jne. Siis käskisin tal kindlapeale kujundada ikka ainult  siis, kui on “vaim”, ehk siis et tulemus oleks ikka selline, mille juurde tal oleks uhke tunne märkida oma nimi. Ja nüüd ongi, et ma lasen asjadel oma teed minna ehk siis ei torgi ühestki otsast. Tulemus on see, et asi seisab ja paneb mind proovile.

Sest see olukord õpetab mulle mitte ainult kannatlikkust ja usaldust elu suhtes, vaid ka seda, et mingeid asju tuleb ikkagi torkida – peab lihtsalt olema tarkust eristada neid asju, mida torkida, nendest, millel lasta omasoodu kulgeda .

Ja see õpetab mulle minnalaskmist. Näiteks pean minna laskma sellisel kinnisideel, et mu raamat ei tulegi enne jõule välja. Ja see olukord õpetab mind rahulduma mõttega, et ta tuleb teadmata ajal välja. Noh, ilmselt ikka tuleb – ma usun. Vahepeal mõtlesin, et olen ehk liiast kinni kõvade kaantega “päris-raamatus”, aga mõned mu sõbrad kinnitasid, et ka nemad on nõnda konservatiivsed, et pdfis raamatut kodus ikka naljalt ei loe. Aitäh

 

kuidas leida oma kirg?

Jah, see ei olegi lihtne – leida oma kirge ja kutsumust, millele pühenduda, mida edasi arendada ja millega teenida oma elatist. Sest kes ei tahaks saada palka selle eest, mida ta kõige enam armastab. Selle eest, mille pärast hommikul energiast laetuna üles tõusta ja kohe alustada. Enne hommikusööki, enne pissilkäiku. Kindlasti peab püüdma „seda“ leida – ma mõtlen „selle“ all tegevusala, kaaslasi ja kohti, mis panevad hinge hõiskama. Lapsena tuli see kuidagi lihtsamalt – kõigist maailma mängudest valisime omad. Noppisime välja enda jaoks sümpaatsed inimesed ja flirtisime nendega, tirisime neid mängima ja näitasime oma salapaiku. Kõnetasime häbitundeta isegi võõraid, kui tahtsime! Kodus olevatest raamatutest leidsime lemmikud, millest said peagi liiga tihti lugemisest ja lehitsemisest räbalad. Oli asju, millest teadsime rohkem kui täiskasvanud ja me ei tahtnud kindlasti mitte igavalt mulisedes õhtusöögilaua ääres istuda, õhtul vara magama minna ega klaaslaua ümber toimunud lõbusast tagaajamisest keelamise peale loobuda.

Aga mis siis vahepeal juhtus? Kuhu kadus see meie mälu, mida me oleme tulnud tegema, mille järgi valima inimesi enese ümber, kuidas kasutama oma päevi, mida õppima ning mida õpetama ja andma? Ma ei tea, kas see sind aitab. Aga umbes sellises järjekorras peaks vist ennast analüüsima, asju proovima ja nendega lõpuni minema – kuni elatise teenimiseni välja. Ma ei taha kedagi kehutada tegema midagi, milleks nad ei ole valmis nii et kui oma kutsumuse analüüsi ja praktiseerimise käsile võtad, siis ikkagi omal vastutusel Aga sul on minu õnnistus. Sest kõigil on õigus ja kohustus teha seda, mida nad TEGELIKULT tahavad.

Esimene samm on kujutleda, milline oleks su elu, kui sul ei oleks ühtki piirangut (stiilis “aga raha ei ole”, “ma ju pean tööl käima”, “jah, aga mu partner on ju selline, et temaga ei saa..”, “mul on ju lapsed, kuhu ma lähen…” jne). See on esialgu ju ainult mõttemäng, aga see võib ka reaalsuseks saada. Kui sa ei suuda midagi kujutleda, mille peale sul “pirn põlema lööb”, siis proovi selliseid samme:

1. Milles sa oled hea, millises valdkonnas või millistes tegevustes tunned end kindlalt, mis asjus küsitakse sinult nõu? Mõtle põhjalikult järele ja mine tagasi oma esimeste töödeni, kooliaega ja isegi oma lapsepõlve juurde. Kas sa oskad end hästi väljendada, oled sa süstematiseeritud? Või oskad sa joonistada? Või kõiksugu inimestega läbi saada? Kujundad sa kenasti dokumente või ruume? Oled sa hea üldistaja või meeldib sulle asjadega süvitsi minna? Milliste asjadega sulle meeldib süvitsi minna? Mis on olnud elu jooksul sinu hobid? Mis sulle rõõmu teeb? Ilmselt hakkad paremini aru saama, kuhu tahaksid areneda, kui mõtled põhjalikult järele, kes on sinu eeskujud ja miks. Pane kirja kõik märksõnad, mis aitaksid sul hakata filtreerima oma tegelikku kutsumust. Pühenda sellele vähemalt pool tundi.

2. Mida sulle eriti teha meeldib? See võib olla midagi tööalast, aga ka midagi, mida sa teed meeleldi pärast tööd. See võib ka olla midagi, mida sa pole ammu teinud, aga mille järele igatsus on jäänud. Mõtiskle jälle pool tundi ning lisa märksõnad oma nimekirja.

3. Millest sulle meeldib lugeda? Millised raamatud, millised ajakirjad ja millised artiklid sind huvitavad? Mida sa tundide kaupa netist otsid? Kas sind huvitavad mõned konkreetsed kodulehed või blogid? Milliste raamatute osakonda sa poes alati vaatad? Lisa kõik järele mõeldes üles kerkinud teemad oma nimekirja.

4. Millest sa oled salamahti unistanud? Pagaritööst? Näitlemisest? Filmi tegemisest? Kodude kujundamisest? Lumelauatamisest? Hiina reisimisest või Austraalias töötamisest? Oma firma asutamisest? Kahtlused, teiste hoiatused ja oma hirmud on sind tagasi hoidnud. Ja see mõte, et sul pole võimalust ega raha seda teha. Pane kõik ideed kirja ilma neid hindamata!

5. Nüüd sul on ilmselt päris pikk nimekiri. Vali sealt teema, mis sind tegelikult ka kõige enam huvitab. Näiteks nii väga, et sa tunned midagi sellist nagu õnnevärin või tunne, et sul tahab vaimustusest hing kinni jääda. See on sinu esimene kutsumuse-kandidaat. Nüüd hakka sellel teemal lisa uurima. Surfa netis, loe ohjeldamatult blogisid ja otsi infot. Küsi spetsialistidelt asju, mida sul on vaja teada. Mõtle välja, mida sul on veel vaja teada ja teha, et saada ka ise selles vallas eksperdiks.

6. Proovi. Niimoodi õpib kõige paremini, saab tagasisidet nii teistelt kui ka iseendalt, jälgides, mis tunne sul endal on. Ja siit edasi on kas järgmine samm või mine tagasi ja vali oma nimekirjast teine kutsumuse-kandidaat.

7. Kitsenda oma valikut. Kui sul on välja valitud rohkem kui viis kutsumust, siis tee nendega läbi sammud 5 ja 6. Jah, see võib võtta kuid. Aga see on ikkagi lühike aeg, arvestades võimalust, et sa tegeled terve elu vale asjaga! Pärast „katseaega“ küsi endalt, milline tegevus on sinu jaoks kõige põnevam. Mille eest võiksid teenida raha? Milline nendest tegevustest on ka teiste jaoks põnev? Mida sa näeksid end tegemas aastaid? Vali üks. Maksimaalselt kaks. Ja keskendu sellele, tehes läbi järgmised sammud: kummuta oma kahtlused ja hirmud, leia selle tegevuse jaoks aega ning kui vähegi võimalik, teeni sellega oma elatis. Ja kui tuleb välja, et see ikkagi ei tööta, tunnusta ennast proovimise eest, võta enese jaoks kokku õppetunnid ning vali oma nimekirjast järgmine.

8. Kummuta oma kahtlused. Enamikule on iseeneses kahtlemine, ebaõnnestumise ja rahapuuduse hirm suurimaks takistuseks. Tunnista enesele kõigepealt, et need hirmud on ka sinul ning siis püüa neid formuleerida – kirjuta need üles, tunne nad läbi. Ja siis küsi eneselt, mis on kõige hullem, mis võib juhtuda. Tavaliselt see ei ole midagi väga hullu. Nüüd mõtle rahulikult läbi, kuidas see asi praktikas välja nägema peaks ja valmistu selle elluviimiseks. Üks tuttav korraldab seksuaalenergia kursusi. Teine remondib praegu kogu hoolega imelist Kadrioru maja lastehoiu avamiseks. Kolmas kirjutab raamatut ja mõtleb koolitajakarjäärile. Tee korraga väikseid samme, hästi pisikesi ja unusta korraks, mis kõik võib juhtuda. Keskendu sellele, mis tegelikult on juhtumas. Ja rõõmusta oma edusammude üle. Siiralt.

9. Leia aega. Küll on tuttav kuulda ja kuulutada, et pole aega. Palun võta aega. Kui see on sinu kirg ja seega prioriteet, siis sa leiad selle aja tegelikult väga kergesti, kui sa ainult piisavalt tahaksid. Korralda oma elu nii ümber, et see aeg tekiks. Ärka kasvõi varem. Ütle ära mõned sind vähem erutavad kokkulepped ja kohustused – mis siis ikka. Lase vähendada palka ja küsi reeded vabaks. Tee tööd ette ära nagu sa püüad tavaliselt teha enne puhkusele minekut. Lihtsusta mõningaid rutiine. Delegeeri.

10. Mõtle välja, kuidas saaksid teenida oma kirega elatist. Selge on see, et sellised asjad ei juhtu tavaliselt üleöö. Sa pead midagi väga hästi teadma või oskama. Sa pead tundma inimesi, kes mõistavad, et tegu on sinu kirega ja sa mõtled seda tõsiselt. Siis sa tuled neile õigetel hetkedel meelde. Ja ole ise aktiivne! Mõtle suurelt ja teistmoodi – kuidas saaksid end tutvustada võimalikele tellijatele-klientidele. Kuidas saaksid muuta end nähtavaks? Tee alguses tasuta, siis väikese tasu eest ja siis normaalse tasu eest. Selle järgi, kuidas sa ise kasvad, kasvab ka sinu hind.

Need sammud võtavadki kuid või isegi aastaid. Eneseleidmise protsess nõuab palju mõtlemist ja tunnetamist, siis õppimist ja harjutamist ning lõpuks julgust ja pühendumist. Aga ma usun, et see on kuhjaga tulemust väärt, sest sa ei saa õhtuti elevusest uinuda ning hüppad hommikuti rõõmuga voodist üles. Sa oled särav, huvitatud ja elus. Su ümber on inimesed, kellega on mõnus ning sa käid isegi tuisusel päeval naerunäoga ringi.

Palun lisa siia kommentaaridega oma nippe ja kogemusi!