Eelmisel aastal ma jõudsin lõpuks koju. Olen proovinud nii ja naa, aastaid siin ja sealpool vikerkaart ja linnapiiri, Läänemerd ja ookeane, aga lõpuks leidsin end oma lapsepõlvekodu kõrvaltänavas. Ja see oli nii hea tunne. Koju jõudmise tunne.
Eelmisel aastal ma kirjutasin väga vähe blogi, sest ma kirjutasin väga palju raamatuid.
Täpselt aasta tagasi võtsin ma oma väikese autoga läbi lumerikaste maanteede ette teekonna Sänna Kultuurimõisa Võrumaal. Ma ajasin mõisa elanikega juttu, sõin õhtusööki, tegin Võrust spetsiaalselt minuga jalutama sõitnud sõbrannaga mõne jalutustiiru heade mõtete saatel mööda pimedaid lumiseid teid. Ja istusin siis, soe ahi selja taga, oma valitud kolmekordse narivoodi kolmandale (muidugi!) korrusele mingiks enam-vähem loogiliseks jadaks kokku panema kõiki mõtteid, mida ma kahe aasta jooksul vabakutselise elust üles märkinud olin. Kõiki tähelepanekuid tööst ja elust, mida olin korjanud erinevatesse failidesse ja oma telefonimärkmetesse. võtsin kokku kõik soovitused, mida pidasin sobivaiks. Seal mõisas aasta tagasi panin ma kokku “Leia oma tee” sisukorra ja esimest korda kogu materjali. See raamat ilmus mõned nädalad tagasi.
Eelmisel aastal sain ma põneva pakkumise kirjutada raamat ühe firma ajaloost. Võib-olla tundub, et ei ole olemas igavamat asja. Aga ei, see oli tõesti väga huvitav töö! Ainult et liiga lühikese tähtajaga (mis on vist küll tavaline igasuguste, mitte ainult huvitavate projektide puhul). Nõnda ma siis kirjutasin päeval ja ööl (aega oli kolm nädalat ja ma ei teadnud sellest firmast enne kirjutama hakkamist midagi ehk siis esmalt pidin ka kõvasti lugema, uurima ja inimesi kuulama). Päästis ainult see, et ma ei teinud seda raamatut päris üksi. Minu põhiline abiline oli Reet. Ja seda kirjutades ma sain lõpuni aru, et ka elu firmades võib olla väga arendav, innustav ja rõõmustav. Sellega ma arvestasin selles “Leia oma tee” raamatus. Kõik inimesed ei taha töölt ära tulla nagu mina, sest nende jaoks on parem just niimoodi.
Mõnes mõttes hakkas mulle see koos kirjutamine (ehk koosloomine) meeldima. Ja kui ühel päeval helises mu telefon (vabakutselistel tähendab see alati head 
) ja mulle pakuti võimalust kirjutada suhtlemise teemal raamatut, siis ma mitte ainult hirmust, et ma sellest midagi kirjutada ei oska, vaid ka soovist teha seda projekti kahekesi tegemise topelt rõõmu ja naudinguga otsustasin, et leian endale kaasautori. Leidsingi. Minu jaoks väga erilise maal elava vägeva naise. Ja nõnda me siis seda raamatut oleme kirjutanud pool aastat. Vahepeal ladusalt, vahepeal suhtlemist praktiseerides, vahepeal kohtudes, vahepeal vaieldes (no mitte päris). Ja siis jälle kirjutades. See, et ma kirjutan suhtlemise teemal koos Helinaga, on üks minu eelmise aasta parimaid otsuseid! Nädala pärast peaks see käsikiri valmis saama.
Aga veel enne seda parimat otsust sain kogemuse, mida tähendab läbi põleda. Selle sees olla ei olnud tore ja ma ei ole ehk veel päriselt sellest emotsionaalselt toibunudki, sest mul on iga uue kohustuse, lubaduse või meiliga kerge hirm sees, et ega ma endale liiga tee. Kohtusin naisega, kes on väga teadlik ja endaga palju tegelenud. Ta ütles, et põles läbi 12 aastat tagasi, ja selle ees on tal väike hirm ikka rakkudes. Kuigi tema – ja mina ka – kaalub iga uut asja vastu võttes hoolikalt, kas see ikka mahub ajakavasse. Ja kui mõni päev lähebki liiga tihedaks, siis tuleb jälle kolm rahulikumat. Mul on palju mõnusam ajakava ja ma saan olla palju endale armsas Kodus.
Eelmisel aastal ma panustasin hoolega hingamisterapeutide koolitusse. See tähendas kord kuus kolme pikka päeva inspireerivate õpetajatega ja uskumatult hooliva ja erilise grupiga. See tähendas enda seest pinnale tulevat uut “materjali”. Helle teemasid. Uut mõtlemisainet vanadel teemadel. See tähendas ka tööd klientidega, mis mulle väga meeldib nagu ma täna tean, kuigi ei olnud otseselt sellel koolitusel osalemise eesmärk minu jaoks.
Ma võtsin vanasti aastavahetusi päris tõsiselt ja pöörasin rohkesti tähelepanu oma kokkuvõtetele, soovidele ja emotsioonidele aastavahetuse õhtul ja uue aasta esimesel hommikul. Siis tuli periood, kui ma ei pööranud erilist tähelepanu aastavahetustele. Pidasin seda lihtsalt üheks päevaks aastast. Kahjuks paugutamise ja kaua (st vähemalt 00.05ni) üleval olemisega. Sel aastal ma pöörasin aastavahetusele jälle natuke rohkem tähelepanu. Ja just seesmiselt. Yogide jaoks on see suurepärane uudis, et 2012.a on lõpuks käes! Kõik on võimalik!
Soovin Sulle õnne – koos kõige sellega, mida see sinu jaoks peaks sisaldama.
Merit, ideedeküllast, säravat ja loomingulist uut aastat Sulle! Palju õnne Koju jõudmise puhul ja uue raamatu ilmumise puhul! Aitäh, et oled läbi oma kirjutiste lasknud osa saada oma mõtetest, olnud inspiratsiooniallikaks ja innustajaks ning mõttemaailma avardajaks.
Mõjud tõeliselt inspireerivalt! Aitäh Sulle
See mõjus inspireerivalt. Ja eelkõige just see mis puudutas kirjutamisse, kuna mind ka vaikselt kusagil sügaval selle poole kisub. Tänan Sind!
Mispärast just Yogidele on 2012 hea aasta?
Tänan sind selle küsimuse eest! Mul vist oli lohakas sõnastus… See on muidugi kõigile hea aasta, aga peab oskama sellesse nii suhtuda. Viimastel aastatel ja hiljemalt käesoleval aastal toimub inimeste elus palju muudatusi, mida on emotsionaalselt raske taluda (töökaotused, muutused suhetes, tervises…). Internetis ja filmides levivad teated, mis on pannud ja panevad inimesed tundma hirmu 2012.a (ja 21.12.2012) ees.
Aga need, kes joogaga tegelevad, ei tunne hirmu, vaid vastupidi – rõõmustavad, et lõpuks ometi on käes veevalaja ajastu ning palju suuri astronoomilisi ja energeetilisi muudatusi, mis toovad kaasa muudatusi ühiskonnas ja igaühe elus. Jah, see tähendab palju puhastumist individuaalselt tasemel (mis toob pinnale vanu emotsionaalseid traumasid ning krooniliste haiguste aktiveerumist jm), looduskatastroofide mõttes ja sotsiaalsete konfliktidena. Aga see kõik on parema tuleviku nimel. Siirama, ausama, puhtama elu ja suhete nimel, tervise kui terviku nimel.
Üks energeetilisi muudatusi on see, et praegu tõstab Maa elektromagnetväli järk-järgult oma sagedust ja meie kõik elame selle magnetvälja sees ja oleme sellest väga mõjutatud. Ja nõnda siis ongi, et ka meie peame oma vibratsiooni tõstma, muidu läheb olemine väga ebamugavaks (depessioon, ärevus, paanika jms). Need, kes joogaga tegelevad, teavad, kuidas oma vibratsiooni tõsta (nt mediteerides!) nii et meil on need vahendid olemas ja hea meelega juhendame ja toetame ka teisi inimesi.
Tõsi on see, et on veel üks grupp inimesi, kelle jaoks on praegu väga hea aeg – need on lapsed – sest et nemad kohanduvad kõrgema vibratsiooniga iseenesest! Nende jaoks läheb maailm tasapisi ühte sammu käima uue aja laste loomupäraste väärtustega. Ja see kõik on väga tore, ma rõõmustan selle üle väga!