…alguses oli õhk, vesi, maa ja tuli. See oli nädal tagasi. Imelik, kui kiiresti ja märkamatult möödub linnas nii tillukesena tunduv ajaühik – nädal. Reedest reedeni, nagu me seda seal arvestame. Ja kui palju mahub nädalasse, kui olla endale harjumuspärasest keskkonnast väljas.
Nagu ma ütlesin, siis alguses oli Õhk. See loksutas praami ja autot, kiskus võimsate puude latvu ja mindki. Vettinud oli kogu loodus ja vett tuli juurde: ilma mingite piduriteta hallist taevast, üle kallaste ajavast jõest, võib-olla minu silmistki. Astudes tundsin, kuidas pehme muda muruliblede vahel tõmbas mind iga sammuga korraks enda poole. Mulle tundus, et ma tunnen selle vesise Maa lõhna. Toas oli ka Õhk: ta tuli uste ja akende pragudest, natuke seinast ja ulgus korstnaski. Seepärast tõin ma kuurist Puu ja võtsin tohukorvist tiku, et teha Tuld. See tuli oli hele ja põles kiiruga. Sest mul oligi vaja kiiresti palju sooja. Mul oli aukartus. Kogu selle tuule ja tule ees.
Käisin veel korra üle laiaks valgunud kiirevoolulise jõe oma auto juures, et ära tuua oma Kõrvits. Mine tea, millal ma jälle üle jõe saan, kui siin nõnda kallab ja vihma sajaks justkui ka igast suunast. Mulle meeldib see kohin, mida tekitavad vanad tammed ja uskumatult kõrged kuused. Mulle meeldib see vetevoogude vulin, mida tekitab vesi, voolates läbi veepinnani ulatuvate okste. Huvitav, kas selles jões on ka Vetevaim? Ja kui on, siis kas see sama, kes oli Võrumaal meie maja taga jões või üks teine, Selle Jõe vetevaim?
Nüüd on möödas üks nädal. Mulle tundub, et ma olen teinud nii palju, kogenud nii palju, näinud nii palju erinevat ilma. Ja ma hakkan mõtlema, miks ma olen siin nii vähe loonud? Mitte et ma kirjutanud ei oleks – olen seda teinud tavaliselt vähemasti südaööni. Aga ikka mingi Eesmärgiga – raamatusse, veebi, teatmikku, meili… Miks ma ei istu iga päev selle jõe vulinas, pastakas käes ega lihtsalt luuleta? See tundub siin nii lihtne.
Sest ma olen püüdnud kõigepealt kõik pooleliolev valmis saada ja muus osas korda luua. Nullpunkti, puhtust, tühjust ja rahu tekitada.
Ma olen saanud peaaegu sakraalseid kogemusi lumevaibas sarapikus jalutades. Milline õnnis tunne! Natuke nagu loori all. Natuke nagu pruudina. Enese ja elu pulmas. Nende valgete kaardus puude all ma ei taha kõndida ega hingata. Ma tahan lihtsalt siin olla, selles päikeseloojangust roosa taeva all, taeva ja minu vahel kaardunud sarapuuoksad, paksult kergete õhuliste helvestega lund täis. Ma ei tea midagi paremat, sest see Tunne on segu kõikidest kõige parematest tunnetest. Kallima käte vahel olemise tundest. Päikesepäeval heinakõrre otsa korjatud metsmaasikate suhu lükkimise maitsest. Mediteerimise rahust ja naudingust. Oo, nii hea on olemas olla.
Oh, ja kui lihtne on tunnustada teisi ja kui raske on jagada kiitust iseendale. Eile sai tegelikult valmis uus Raamat. Aga seekord kirjutasime seda koos Helinaga. Ja ma tunnen, et võin juba nüüd kohe rõõmustama hakata. Sest et see on see, mida me tõesti öelda tahame, ilma ühegi kompromissita. Ja kuigi ma olen kõik oma raamatud kirjutanud nii – teades, et see on see, mis mulle tõesti korda läheb ja see on see, mida mul on vaja öelda, pole ma kunagi saanud ennast tunnustada kohe, kui olen toimetajale meili saatnud. Ikka olen pidanud hinge kinni hoidma. Kas see ikka meeldib? Kas see ikka leiab heakskiitu? Nüüd on see kõik nagu teisiti ja mul on hea ja kerge olla. Ma ei karda.
See oligi Nädal. Täiskuu ja võrratute lumemütsidega. Lume alt välja sulanud erkrohelise värske petersellipuhmaga. Puude ja kütmisega. Kirjutamise, lugemise ja unistamisega.
Nädalale pani minu jaoks punkti joogatund Kuressaares, mis tegi mu südame eriti soojaks. Kui palju armastust on maailmas olemas! Ja kui ma avastasin paar võrratute inimeste veebilehte
http://polkovnikubutiik.blogspot.com/
uskusin ma veel kindlamalt, et imed on olemas. Kui õnnis tunne see on!
Ja tuleb välja, et läptopiga õues kirjutamiseks ei pea olema suvi. Seda saab veelgi paremini teha jaanuarihämaruses. Ja kui näpud on juba külmakanged, saab minna tuppa. Teel tuppa minu jaoks võrratut vaatepilti nautides – rehetare aknast kumav valgus akna all hangel. See ongi Kodutunne.
Aitäh Polkovniku Butiigi viite eest! Leidsin hämmastava blogi ja imelise inimese siirad mõtted. Lugesin ja lugesin ja lugesin, liikusin viidete ja mõtetega edasi aina järgmistele lehtedele; mõtteid, uusi ideid ja inspiratsiooni tuli selle paari tunniga kohe kuhjaga!
Lugesin Sinu kirjutatud raamatut ja aitäh selle eest!
Muinasjutud ja imed on olemas. Nendes elamine paneb hinge helisema.
“….. Natuke nagu loori all. Natuke nagu pruudina. Enese ja elu pulmas. Nende valgete kaardus puude all ma ei taha kõndida ega hingata…….. ”
Kas inimkeel üldse saab kaunimalt väljenduda! Selles on sees kogu olemise ja tundmise mõte ja rõõm.
Ei raatsi midagi rohkem kommenteerida, nii hõrk on kogu kirjutis.