Keegi klopib mu maakodu uksele nagu siis, kui me tahaks, et see oleks jõuluvana. Kogu maja väriseb. On septembri lõpp. Kell on üks öösel. Ma ei ole teadlikult ust lukus hoidnud öösiti ega ka siis, kui lähen jala ära. Panen ukse lukku ainult siis, kui sõidan autoga minema. Ja nüüd ma pean kahetsema. Uks läheb hooga lahti. Kedagi veel näha ei ole. Hea, et mul on hetkel külalisi. Kõik istuvad kohkunult. Vanakooli vuntside ja siniste tunkedega mees teeb suure sammu üle mu läve ega kaota pärast tõsist vaarumist päriselt tasakaalu.
„Õpeta mulle mõni joogaharjutus“ ütleb ta võru keeles, aga ma ei mäleta enam, kuidas see täpselt kõlas.
Jooksen tema poole, et ta rohkem edasi ei astuks. Vaene tüüp! Kuni ma nügin teda uksest tagasi välja, vaatab ta majas ringi ja märkab mu külalisi: „Siin om pallo kõvembit mehhi,“ ütleb ta alla andes.
Ta on pehme ja taganeb mu tõuklemise peale tõrkumata. Mul käivad mingid vastikusvärinad. Panen ukse haaki. Naabri koer oli selle stseeni ajal tunginud tuppa, kui ma ei pannud teda tähelegi. Ja see ei ole mingi pekingi paleekoer, vaid täiesti hirmuäratavalt suur koer. Lasen tal ööseks külla jääda ja magame seljad koos kõval madratsil leivaküpsetamise lõhnas mu viimast maa-ööd enne tagasi Tallinna kolimist. Hommikul läheb liiga kiireks, et mu õue suurt kaske kallistada.
Teel tunnen oma uuele elule mõeldes ootusärevust. Minus on hästi palju rahulolu ja armastust. Ja andestust. Tunnen selle tunde säilitamise soovi. Ja salvestan selle. Üks minu talu joogataja õpetas, kuidas ankurdada tunnet. Ma ei tea, kas ma sain õigesti aru, aga ma proovin ja usun sellesse. Ma panen käe oma rinnakule ja kujutlen, et see on see nupp, kuhu vajutades saan alati tagasi just selle tunde. Ma jätan meelde, mis tunne see on ja millest see täpselt koosneb.
Linnas sõidan otse pediküüri. Panen jalga sukapüksid, mis ajavad mu sääred natuke nagu sügelema. Mul läheb meelest auto lukku panna ja ma olen kaks tundi ära, läptop ja kõik kaup peal, auto uksed keset linna lahti. Aga keegi mu asjade vastu huvi ei tundnud. Õnneks.
Arvasin, et maaelu läheb suvel eriti libedalt ja naudinguküllaselt, aga see ei olnud mitte alati päriselt nii. Maal on putukad! Esimestel nädalatel olid sääsed nii ahned. Aga ma püüdsin nendega leppida, nähes, et nad on päris ilusad ja teades, et nad tolmeldavad mustikaid – see selgitab, miks on neid ainult maades, kus on mustikaid 🙂
Suve jooksul said tehtud mitmed erinevad tööd, mida ma pole ammu või mitte kunagi teinud – niitmine, vikati teritamine, trimmerdamine, rohimine, sauna kütmine… Siis ühel päeval ma ei saanud trimmerit käima. Püüan keskenduda ja tõmmata. Naabrimees küll ütles, et umbes viis korda tuleb tõmmata, ma tõmbasin juba 67, pisarad hakkasid silma tikkuma. Kujutlesin, et see on joogaharjutus. Et ma pean vastu pidama ja mis joogi ma üldse olen, kui ma ei saa oma muru kõrvalise abita niidetud. Aga ei saanud! Nutuvõru suu ümber. Iga vetsuskäimise korraga oli üks-kaks puuki säärtel ülespoole ronimas. Kärbsed. Mingid muud putukad toas. Sipelgad.
Sügisel hakkasid hiired tuppa tulema. Ma leidsin oma riiete seest väikesi pesasid, kuhu oli varutud toitu. Fuii! Aga eks nemad ole kauem seal elanud ja tahtsid oma talvekoju, ootasid, millal ma ükskord välja kolin. Kuigi ma olin suvel suurema aja õues, ei saanud mul sellest lõpuni küll. Alati, kui ilm hea, tahtsin ikka õues süüa või kirjutada. Vihmaga mulle meeldis kütta ja toas kirjutada. Või siis veekindlates riietes ümbruskonnas matkata.
Mul käis kogu aeg külalisi! Joogatajaid ja sõpru ja võõraid ja tuttavaid. Igav ei olnud üldse! Internetis käisin kott seljas naabri juures. Kümne minuti tee kaugusel. Samast tõin ka vett, trimmerit, pintsleid, tikke, kui vaja, viisin midagi külmkappi hoiule. Kui naaber küttis sauna, kutsuti mind, kui mina kütsin oma sauna, siis kutsusin naabrid. Käsin igal hommikul tiigis suplemas. Ja saunas pesin kausis end nuustikuga. See tegevus oli kuidagi teraapiline ja mõnus.
Maapered, kellel külas käisin, ütlevad nagu ühest suust, et linnast maale tulemise esimene etapp on üksi kusagile metsatallu ja seejärel tuleb ikkagi soov teiste inimeste, suhtlemise, toetuse ja isegi lihtsalt seltsi ja ka abi järele. Siis tuleb kogukonna soov.
Mul oli väike salatipeenar, millelt ma raatsisin süüa alles eelviimasel päeval ja oma õunaaed. Pirnipuu ka, paksult rohelisi vilju täis, aga need olid söömiseks liiga kibedad.
Kuigi ma seal koristasin ja kütsin, tunnen oma riietel praegugi mingit …vanaema lõhna nagu mu sõber ütleb. Õnneks ta ikka võtab mind restorani kaasa ja seal kellegi teise valmistatud suurepärast india toitu süüa oli tõeliselt õnnis!
Mugavus on meie elus alguses külaline ja siis saab temast peremees. Nüüd, tagasi linnas, mõistan ja tunnen iga rakuga, et WC, sooja veega nõude pesemine, puhas vannituba, soe tuba ja põrand on luksus. Suured aknad, heledad pinnad. Avastasin, et meri on sel aastal tänu karastamisele minu mõistes veel soe, kuigi kohe algab oktoober. Kui ma Pirita rannas natuke suman, märkan kas kapuutsidesse mässitud sügisriietes inimeste üllatunud pilke või teiste ujujate heatahtlikku ühtsustunnet. Lõpuks olen hakanud aru saama, kui kaua ollakse külmas vees või külma duši all – kuni hakkab soe, see tähendab, et ei saa aru, kas vesi on soe või külm.
kikivarvul 